Madly in love

Mul on siiralt kahju, et selle postituse jaoks enamik vajaminevaid pilte on hetkel kadunud. Saaksin tuua huvitavaid ja nostalgilsi meenutusi oma sõbrannast Madlist, kellega oleme ühte rada käinud juba 14 aastat.


Viimased aastad oleme igal koosviibimisel rääkinud, et peaks pilte tegema, sest enamjaolt neid enam ei tehta. Isegi sünnipäevadel mitte. Varasemad pildid on kadunud, praegusi pole teinud - seega minu meenutused tulevad siia ilma illustratsioonita.

Madliga saime tuttavaks põhikooli algusaastatel. Sealt alates oleme toetanud üksteist nii heas kui halvas. Oioi - seda mõlemat on olnud küllaga. Leian, et õige sõprus (nagu iga teine suhe) põhineb usaldusel. Ma loodan, et räägin meie mõlema eest kui väidan, et kindlustunne on meil üksteise suhtes alati olnud. Ka siis, kui tema kolis peale 9ndat klassi Tartusse ja gümnaasiumitee tuli meil eraldi veeta või siis kui ta vahetusüliõpilasena poolaastat Portugalis tudeeris - sõprus jäi püsima, sest kindel tagala ühes inimeses oli igal ajal olemas. Hetkel jääb tunne, et tema on koguaeg ära läinud ja mina siin Lõuna-Eesti metsade vahel ootamas. :) Kui nii võtta, siis nii ongi. Kuid ei saa alahinnata ka tema ootamisi – rasedus ja lapse saamine on mind teinud rohkem perekesksemaks ja enam nii tihedalt lõunaseid kohvitamisi pole. Samas on see jälle proovikivi, kuna elame erinevates eluetappides, tuleb meil jälle üksteist teisiti mõista ja hoopis teistsugustele probleemidele või rõõmudele kaasa elada.

Preili Tamm on alati kaasas käinud minu suurematel proovikividel. Põhikooli ja gümnaasiumi aegadel aitas mind moevõistlustega, minu erinevatel tantsu-ja moeesinemistel oli pealtvaataja ning näiteks ka autojuht, suurtoetaja ja kaasaelaja Pärnus, Kroonika Suvetüdruku valimisel. Ülikooli viimasel aastal andis mulle peavarju ning oli rõõmsalt toeks minu rasedusele ning Kiira sünnile. Minu neiu on talle kui oma laps, seega paremat sõbrannat ei oskagi soovida.

Hetkel kirjutades seda postitust ja meenutades kõiki neid üleelamisi, tunnen end veidi halvasti. Sel suvel toimetas ta oma täditütre ning tema sõbrannaga Tammelinna kodukohvikute päeval. Koos panid nad püsti vinge ja väga eduka kohviku. Erinevatel asjaoludel ma kahjuks sinna ei jõudnud… ühesõnaga – anna andeks Madli!

Meie praegused kokkusaamised leiavad aset mitme nädalaste (vahest isegi kuuajaliste) planeerimistega. Erinevaid toimetamisi on küllaga ning aega on vahest raske leida. Kuigi ei tohiks ning seda üritame parandada! 

Meie sõprust täiendab uus liige – preili Helemäe, kes meie istumistel oma tähelepanu nõuab.

Ühel õhtul panin Kiira autosse, võtsin oma meisterdamise asjad kaasa ning läksime Madlile külla. Neiu jaoks tuleb ju asi põnevaks teha, samal ajal oli salasoov kõik jutuajamised ära rääkida.  

Ega me niisama kleepinud, lõiganud ja joonistanud. Tegime väiksemat sorti ettevalmistusi mu daami sünnipäeva peoks. Aga ainult väiksemat sorti, sest sinna veel aega :)

Õhtu kujunes edukaks ning kui aeg küps ja aasta 2017 käes, näete ka teie, mida me sel mõnusal sügisõhtul tegime.


Ning mul on siiralt hea meel Madli üle, kelle elus puhuvad hetkel kuumemad tuuled kui praegu õues…… :)

 

Armastusega,

Karis

 

 

Eelmine
LEMONADE
Järgmine
Hellodeer

Lisa kommentaar

Email again: