A nagu aasta

Detsembris tehakse reeglina aasta kokkuvõtteid. Ja nüüd teen seda ka mina. Paar nädalat on aasta lõpuni jäänud ja need on täis jõulupidusid, erinevaid kokkusaamisi ning kingituste pakkimisi, kuid enamik pidusid ja tähtsündmusi on selleks aastaks peetud.


Loomulikult on minu igapäevastes mõtetes ning tegudes Kiira ja Martin, kuid oma aasta kokkuvõtte teen lähtuvalt oma õest Marisest. Just tema elus on sellel aastal väga palju muutunud, seetõttu on muutunud ka meie elud.

Kui veebruaris teatas minu ja Marise lemmik - Beyonce - et ees seisab tema järjekordne world tour, siis ma ütlesin Marisele, et ükskõik mis, aga me peame sinna minema. Meie eufooriast Marisega, rääkisin ka Martinile. Martin ütles: "Okei, lähme ja võtame ette!" Ausalt öeldes ma ei oodanud sellist reaktsiooni mitte just kõige suuremalt Beyonce fännilt. Kuid tema sooviks oli luua koos mälestusi, minu jaoks olulisel sündmusel. Kuna meie seltskonnas on veel paar tulihingelist fänni, sai see plaani võetud veel kahe paariga. Ja uskuge või mitte, mehed tahtsid ise kaasa tulla!! Väga toetavad kaaslased! Kuid siiski kompromissina pidime järgmise tripi ette võtma meeste soovidest lähtuvalt. :)
Aasta esimene pool tegelesime vaid sellega, et kuidas ja kust pileteid saada? Kuhu riiki üldse minna? Elamine? Lennupiletid? Organiseerimist oli oma jagu, kuid piletite suure huvi tõttu, jäi meie lõpplikuks valikuks London. Aga no tõesti? Mis meil naistel sai selle vastu olla? Suurtele küsimustele vastasime aegamööda kuni mai lõpuni.

Aga enne veel meie suvist trippi on siin mõned meenutused aasta esimesest poolest.
         Nannidega jalutuskäigul                        Valgesoo rabas                       Pühapäeva hommik

       
Draakonite kontserdil               Kiiraga mänguasjamuuseumis..                     ja Ahhaas

Vanaemade sünnipäev Aparaadis    Tüdrukutega Meenikunno rabas            Maanteemuuseumis


Mai lõpus pidasime Marise sünnipäeva. Ta soovis, et dekoreeriksin väikse hubase nurga, et klassiõdedega oleks mõnus maha istuda ning meenutada gümnaasiumiaega. Tegin teepeo-stiilis olemise - lillede, patjade ning küünaldega. Muidugi kõige suuremaks dekoratsiooniks oli imeilus soe ja päiksepaisteline ilm.


Juuni alguses korraldasin traditsioonilist Põlva Päevade moeshowd ning taaskord oli mul võimalus teha 10.minutiline tantsukava Serviti tantsutüdrukutele, kes esinesid sama ürituse pealaval. Minu paremaks käeks nagu ikka, oli alati Maris.
Väike osa sellest üritusest:


Enne meie Londoni reisi jõudis noor daam lõpetada gümnaasiumi. Mis tuletas mulle meelde, et ma ei olegi enam nii noor, kui "väike" õde ülikooli tee juba ette võtab. Õpilasesinduse presidendina, pidas ta aktusel kõne ning lõpetas kooli medaliga. Olin nagu uhke lapsevanem, pisar silmanurgas. Kiira räägib siiani "Nanni suurest peost" ja kui ta Põlva Kultuurikeskust näeb, ütleb ta, et tahab veel Nanni peole minna.




Meie reis hakkas mulle kohale jõudma alles siis, kui hakkasime 1.juuli varahommikul Riia poole liikuma. Planeerisime nelja päevase mõnusa nädalavahetuse, mille haripunktiks pidi olema kontsert. See reis ja muidugi kontsert on minu elu üks tähtsündmustest. Minu jaoks oli see ühe väga-väga suure unistuse täitumine!
Ma pikemalt sellest ei kirjutaks, sest pildid räägivad enda eest.
                 Need lõputud jalutuskäigud
"Väiksed" poseerimised enne linna minekut
Meie grupipilt :)                                                    ja meie imetlemas paleed
Enne kontserdit...

... ja selle ajal

Sattusin sellest linnast vaimustusse ning paljudesse kohtadesse ei jõudnudki minna. Kuid kindlasti võtan ma Londoni tripi veel tulevikus ette, sest tulihingelise Harry Potteri ja Sherlocki fännina, pean veel teatud kohtadesse jõudma! Ja see kindlasti juhtub lähitulevikus, sest....

Terve suvi oli Marisel dilemma - kuhu kooli minna? Mida edasi teha? Mis edasi saab? Need küsimused on peas ilmselt väga paljudel gümnaasiumi lõpetanutel ning soovidest ja võimalustest lähtuvalt tehakse otsuseid. Või siis ei tehta.
Veel augusti alguses me ei teadnud, mis tee Maris ette võtab. Kuid ühel päeval ta teatas, et EI - tema läheb ikkagi Inglismaale ülikooli! Muidugi oli see variant laual juba aasta enne seda, sest kui on soov sinna minna, tuleb hakata pabereid varem ajama.
No vot siis hakkas üks lõputu asjajamine ja aegade klapitamine, sest enne tema ära minekut, tahtsime väikse õe Meritiga temaga võimalikult palju koos olla.
Viimased koosolemised

Tema otsus ja head soovid panid mind üharohkem tõsisemalt mõtlema Kristallkinga avalikustamiseni. Muidugi oli see soov juba aastate pikkune ning Martiniga jutuajamised on andnud mulle enim enesekindlust, kuid Marise soov teha maailma paremaks paigaks ja võtta asju suurelt ette, on mind inspireerinud üsna palju.

Seetõttu korraldasime ema ja peretuttava Merlega talle üllatuspeo. Kuna tal on suhteliselt hea vaist, kartsin et ehk ei tule sellest midagi välja. Mingil määral oli ta asjadest juba aru saanud, kuid see oli ikkagi üllatus, et kõik sõbrad, kes vähegi aja vabaks said, olid kohal. Õhtust kujunes üks väga mõnus istumine ning Maris sai veel viimaseid häid soove kallitelt inimestelt.
 
Peale Marise minekut, oli minu elus veel üks lahkumine. Nimelt minu sõbranna Chaina leidis, et tal on vaja ellu muutust ning otsustas, et kolib Pariisi. Kui ma aus olen, siis esialgu tema otsus veidi kõigutas mind, kuna tema on alati olnud see, kellega ma saan rääkida detailideni maailma probleemidest, elust, suhetest ning TULNUKATEST või vandenõuteooriatest. Ta on üks ütlemata tark ja huvitav inimene, kelle lai silmaring ja ellu suhtumine on täiendanud ka mind. Teisalt oli mul tema üle ainult hea meel, sest palju me teame neid inimesi, kes julgevad teha selliseid elu muutvaid otsuseid? Mina ühte tean. :)


Aga et mitte teemast kõrvale kalduda, siis veel lõpetuseks...
Marisel oli plaanis tagasi tulla detsembris ja nagu viuhti on aeg juba seal maal, et ta ONGI JUBA TAGASI! Tegime talle Kiiraga järjekordse üllatuse ning läksime kolmapäeval Põlvasse, et saaks ikka plaanitust varem näha. Üllatus oli suur ja Kiira alguses natuke häbenes, kuid 10 minutit hiljem ei lasknud ta enam tädi käest lahti ja keelas teistel temaga rääkida. Väga lihtsalt omastati ära.



Minu aasta möödus suhteliselt perekeskselt, kuid samas kõik need perekesksed olemised ja elamused on andnud mulle toetust ja enesekindlust - teha seda, mis mind õnnelikuks teeb! Tunnen, et tänu Kristallkingale on mul rohkem energiat, sära silmades ning suur tegutsemisvajadus, et pakkuda omakorda perele seda, mida nad väärivad! Selle aasta sündmuste tõttu, toob uus rohkelt tööd ja reise nii Inglismaale kui Prantsusmaale. On mida oodata!


Loodan kirjutada õigepea, kuid nagu öeldud, sellel kuul on minu tähelepanu hajutatud nii mõnegi teise asjaga :) Soovin teile kõige lahedamaid jõulupidusid ja mõnusaid perekeskseid olemisi! 

Eelmine
Have yourself a merry little christmas
Järgmine
Happy New Year

Lisa kommentaar

Email again: